Veebilehed, kust saab osta narkootikume ja palgamõrvareid, karm pornograafia, ebaseaduslikud juhendid lõhkeainete valmistamiseks koduste vahendite abil, salastatud teave valitsusasutuste ja armeede kohta, inimkaubandus ja kõik terroristlikud organisatsioonid on interneti pahupool.
Internetist võib mõelda kui kaablitega ühendatud saartest. Näiteks on Google omamoodi keskne saar, kust jooksevad niidid paljudele teistele saitidele, ja need saidid sisaldavad omakorda linke (niite) teistele saitidele – mõned neist on Google’is kättesaadavad, mõned mitte.
Reaalsuses esineb võrgus ka mõiste „suletud uksed“, kuid see ei ole kuigi levinud. Internet on tuntud kui avalik domeen. Kui sa oled midagi internetti üles laadinud, olgu see siis Facebooki, foorumisse, oma blogisse või mujale, kuulub see teave nüüd kõigile ning lihtne otsing leiab selle üles. Google on saanud interneti sünonüümiks ning me otsime sealt kõike. Eeldame, et kui välja arvata privaatsõnumid veebilehtedel, nagu Facebook, või teenustes, nagu Google Talk ja Messenger, on kõik avalik teave, kõik on kõigega ühendatud ning me elame roosas maailmas, kus ei ole saladusi. Kuid kas see on tõesti nii?
On olemas ka anonüümne võrk ning võrgud, mida kaardile ei märgita.
Põhiliselt eeldatakse, et kogu internet vastab kindlale mustrile, suurem osa sellest on ligipääsetav igale otsingumootori kasutajale ning kõik on kättesaadav maksimaalselt paarile lingile klikkimisega. Tegelikult on aga internet, mida meie tunneme ja iga päev kasutame, vaid hiiglasliku infojäämäe tipp. Internetil on kaks täiendavat kihti, mille olemasolu enamik meist ei teadvusta, ning need on meile tuttavast võrgust märksa suuremad ja palju hirmsamad.
Suur ja tundmatu osa internetist on kaardistamata ala, hiiglaslik infokogu veebisaitide ja failidega, mis ei ole registreeritud kindlale domeenile (pole olemas lihtsat sõna nagu näiteks youtube.com, mida aadressiribale trükkida ja nii veebilehele jõuda) ning on kättesaadavad ainult neile, kes oskavad nendega ühenduda. Näiteks võid konkreetse IP-aadressi sisestamise abil jõuda ühele või teisele veebilehele, mis ei olegi ühelgi muul viisil kättesaadav – ning kui sa seda IP-aadressi ei tea, ei saa sa selle veebilehe olemasolust ega sisust mitte kunagi teada. Kaardistamata võrk sisaldab veidi rohkem kahtlast teavet kui tavaline võrk, kuid mitte midagi ülemäära põrutavat. Sinna kuuluvad otsingutulemused, mille Google on eri põhjustel blokeerinud, palju pornograafiat (nii legaalset kui ka ebaselget), FTP-serverid ning blogid ja privaatsed veebilehed, mis on kunagi avatud, kuid neid ei ole ühegi aadressi või domeeni alla registreeritud. Sellistele lehtedele on enamasti internetis ligipääs olemas ning linkidele pääseb ligi igast veebilehitsejast.
Kaardistamata võrgu all, kõige alumises kihis, asub anonüümne võrk, mida ei ole võimalik ilma otsimiseta leida. Anonüümne võrk nõuab turvalist ja anonüümset ühendust mitme serveri kaudu, mida salvestavad anonüümsed osapooled ning mida saab külastada ainult lehti anonüümselt sirvides – teisisõnu täiesti nimetu võrk.
Selles võrgus on võtmesõnaks anonüümsus – on raske kindlaks teha, kes ja kus neis võrkudes surfab ning kes saite üleval peab ja omab. See kiht on interneti tumedam pool. Veebilehed, kust saab osta narkootikume ja palgamõrvareid, lapspornograafia, ebaseaduslikud juhendid lõhkeainete valmistamiseks koduste vahendite abil, salastatud teave valitsusasutuste ja armeede kohta, inimkaubandus ja terroristlikud organisatsioonid – haldamata võrgus leidub kõigest kõike ning tundub, et keegi ei ole võimeline sellesse sekkuma.
Anonüümsel võrgul on mitu nime: Deep-Web (süvaveeb), Darknet (tumeveeb), nähtamatu veeb ja peidetud veeb – ning see ei ole linnalegend.
Kuid kas tumeveeb on positiivne nähtus või tuleks see maailmast eemaldada (eeldusel, et seda saab hävitada)? Siin on ilmselt tegu filosoofilise küsimusega, mis põhineb veelgi põhimõttelisemal küsimusel: kas informatsioon saab olla ebaseaduslik? Teisisõnu – on selge, et kurjategijad, kes pildistavad lapsi kahjustavaid materjale, raiuvad sõduritel päid maha ja varastavad organisatsioonidest teavet, peaksid saama karistada nii kiiresti kui võimalik. Kuid kui teave on juba internetis kättesaadav, kas saab inimesi süüdistada sellega kokku puutumises ja selle lugemises? Aga selle levitamises? Me ei ole veel neile küsimustele vastust leidnud ning pole kindel, kas sellele üldse ongi üheselt mõistetav vastus.
Siinkohal liigub arutelu sügavamate küsimuste juurde, mis käsitlevad tsensuuri tõhusust ja moraalsust demokraatlikus ühiskonnas, sõnavabadust versus riiklikku julgeolekut, suurte korporatsioonide juurdepääsu erateabele versus selle varjamist ning surematut küsimust: Kas oleme valmis oma privaatsusest loobuma, isegi juhul, kui meil ei ole midagi varjata? Ning kas meil ei ole mitte alati midagi varjata?
